Blogija 2011

Nii, mul on väga imelik siia jälle kirjutada, aga suurest igavusest võiks ma lausa võibolla mõne raamatugi välja mõelda. Igatahes kindel on see, et nädala pärast tagasi Tallinna ja koolielu hakkab jälle otsast peale. Naljakas, et iga suve lõpp mõtlen, et kuidas see nii kiiresti läks, aga head asjad lähevadki ju kiiresti. Oma vaba aja ( 2,5 kuud) olen täitnud mitte millegi kasulikuga, samas ka puhkamine on tervisele kasulik. Panen mõned pildid, mis suvel tehtud , et oma "suurimasse" blogisse veits värvi tuua. Aga ilusat kooli algust kõik koolijütsid!

Helise juures tüdrukuteõhtu

Sõmerpalu kross

Mu väike musirull ;)

Mirelliga Pärnu rannas

flying high

Well yeah, mul on üks unistus ja ma ei tea kuidas ja millal seda täide viia. I need some support guys. I really do...

Colors!!

Nonii , linnuke siristas, et peaks üle pika aja siia midagi kirjutama. Vahepeal olen käinud koolis ja sõitnud Pärnu-Tallinna vahet põhimõtteliselt iga nädalavahetus, mis tõesti on väga väsitav. Aga ega ma siis niisama sinna Pärnusse ei taha, ikka sellepärast, et keegi ootab mind seal ja seal on hea soe olla.( ühikas nagu tuul puhub läbi akende btw :D ). Anyhow..

Kevad hakkas ka nagu järsku tulema, panin insta oma roosa vestikese ka selga ja tulemus oli käes. Haigus ja mitte see tavaline vaid selline, et nädal olin ikka kõrges palavikus. Aga ma suht tugeva tervisega ja olen praeguseks nii enamvähem sellest välja tulnud. Tegelt, kui välja vaadata siis nüüd ma olen nii kurb, et seda lund täna nii palju juurde tuli. Peaks tõesti minema tikuga lund sulatama vist 8-) . Varsti( mai kuus ) hakkab praktika- ma eriti ei oota seda, sest tahaks juba suvevaheajale minna. Aga okei elan selle poolteistkuud üle. Suvel ootavad paar suurt muudatust ka ees või vähemalt mõtted, midagi muuta, vaatame kas mu soov siis ka täide läheb. Eks ma siis kirjutan jälle kunagi, kui midagi uut ja suurt toimumas on. Nädalavahetusel käisin Noormoodi vaatamas Port Arturis, see tuletas mulle meelde, et moemaailm on nagu väiksele lapsele kommipood. Nii kirev ja uhke ja tahaks kõike proovida, mida näen. Kuna mul õde õpib seda eriala, siis üha enam tunnen, et lähen selle keerisega kaasa ning ei saa enam päevagi , et ma ei vaataks ühtegi moeblogi , tänks Elisa selle eest, tänks. Igatahes nüüd on mul täielik kohvisõltuvus ja hakkangi omale ühte tassitäit tegema.
Ja ärge unustage kandmast värvilisi riideid, et tuua siia halli kevadesse natukenegi värskust, üritan ka oma black warderobe-i natukene muuta. xoxo Spring 2011 Color Trends

Pusa

Täna oli selline päev, mida ei saa kutsuda vaeseks tudengipäevaks. Me Lonniga sõime nii palju, et just 10 minutit tagasi veeresime õue ja tegime ühe tiiru , et taastada normaalkaal (aga ilmselt seda ei juhtunud). Elust siis nii palju, et käin ikka veel koolis ja õppida on päris palju juba. Aga seal on tore ja palju uusi väga häid sõpru olen saanud. Ühika elu on ka päris põnev, aga järgmine aasta võibolla korterisse, aga eks näis mis saab. Täna juhtus veel palju imelikku asju. Istusime rahulikult oma toas, vaatasime filmi ja ukse peale tuleb üks meie korruse tüüp ja siis ta viskas Lonnile oma vana pusa, umbes, et "palun võta see omale". Ja nii see pusa seisabki siin meie toas, ühe tooli peal. Soovitasin roomiel seda kandma hakata, aga ta on praegu kategooriliselt keeldunud. Kes teab siis , kas see oli armastuse avaldus mingil veidral moel või midagi muud. Aga nalja pakub siiani. Siit võite eeskuju võtta, näiteks vanad püksid või riided, mida te ei kanna enam oma armastatule viia. . .okei see selleks. Homme on juba neljapäev, mis tähendab , et tuleb sõit Pärnusse jälle ette võtta. Vaikselt juba tüütuks hakkab muutuma see edasi-tagasi tormamine, aga kodus on hea olla, nii et tasub sõita. Reedel peaks ka silmarõõm Eesti pinnale jälle tulema, seega on oodata meeldivat nädalavahetust . Jällenägemiseni!

Tallinn, EST

Nonii, lubadus kirjutada siia iga päev, sest ühikaelu tundus igav, muutus hoopis vastupidiseks. Ei leia nagu aega või tahtmist kirjutada. Nö uus elu on läinud suurepäraselt, ühikas pole pooltki nii hull elada, kui ma arvasin ja ausaltöeldes elan ma pigem ühiselamus, kui korteris kuskil Lasnamäel. Oleme saanud tons of new friends ja uusi kogemusi. Koolis käia meeldib üllatavalt palju, kõik loengud tunduvad mu jaoks tõsiselt huvitavad ja seltskond kellega ma ühel kursusel käin on ka vägaväga super. Seega kooli üle nuriseda ei saa. Toanaabriks on mul Lorean, kes on parim roomie vist üldse, vahest tantsib imelikult mulle , aga üldiselt käitub viisakalt, siinkohal tervitan naabervoodi elanikku. Väljas oleme ka paar korda käinud, tegelt klubis ainult 2 korda, hollywoodis ja überis, millest viimases esines tanel padar and the sun , mis oli klubi kohaselt ka übernice. Nüüd me veedame aega ta uut plaati kuulates. Koduigatsus hakkab vaikselt kaduma, mis on minu puhul väga imelik, aga ma vist hakkan suureks saama lõpuks. Tahaks siia kirjutada hästi oluliselt asjast, aga see on vist praegu alles saladuseks. Igatahes ma praegu ei oska millestki kirjutada, praegu istume Lonniga ühikas ja hakkame harry potteri maratoni tegema. Poest toome midagi head, et kõik oleks paigas. Ja et siis muud ei olegi, see ya later alligator . Tervisi Tartusse, Pärnusse ja Cardiffi !!! I just love life :)

Best friends never say goodbye

Kahe päeva pärast algab kool ja lõpuks leidsin ka elukoha, kuigi selleks on ühikas , siis alguses ei tohi kurta, saabki selle nö põneva elu ära proovida. Homme hakkame Loreaniga kolima ja oma tuba enda käe järgi ümber tõstma. Kahjuks korteri otsingutest ei tulnud midagi välja, aga ma usun et novembriks oleme leidnud oma korteri ja saame sinna ümber kolida. Ühikas on väike ja vanaaegne, aga inimesed tundusid sõbralikud. Meie toas on kaks voodit, kappe jaguks umbes 10le inimesele, aga küll me need kuidagi ära peidame seal. Köök ja vannituba on ühiskasutuses Svetlanade,Olegide ja Ivanidega, aga ei kurda. Aktus on meil 30. september ja ei kujuta ette, et jälle peab 3 aastat koolipinki nühkima. Aga vähemalt oleme taaskord rebased ja kindlasti tuleb mingi ristimise moodi asi ka. Kõige hullem kogu selle asja juures on see, et kodust ei taha üldse ära minna. Ma arvan, et asi on selles, et olen noorem laps ja nooremad pidid sellised beebid olema. Ma olen totally homesick juba praegu, ei tea mis siis edasi juhtuma hakkab veel, aga peab harjuma. Nüüd siis on see aeg , kui kõik sõbrannad lähevad oma rada, kes Tartusse, kes Tallinnasse, kes koguni Inglismaale(by the way inglismaal ma vist sureks koduigatsusse ära, ma saadan teile läbi msni siis kodusoojust , kui te seal olete). Jõuludel saame kindlasti terve kambaga uuesti kokku ja vaatame, kuidas kõikidel elu läinud on. Täna õhtul käisime tavapärasel õhtuchillil. Istusime endise koolimaja juures ja meenutasime vanu aegu. Annaks praegu kõik, et olla uuesti 16 ja minna 10ndasse klassi. Aga samas ei saa eluks ajaks ühe koha peale seisma jääda, seega kõik on uus septembrikuus on päris tore ütlemine.

Aga hea on see, et nv saab kohe koju tulla ja üks suur ärasaatmispidu teha J ja I-le , kes teatavasti sinna välismaale lähevadki(scaryyyy). Ühiselamust veel nii palju, et telekaid tuppa ei lubata, seega hakkan ilmselt iga päev uut postitust tegema sellest, kui igav mul on ja kui palju nuudleid ma jõuan päevas ära süüa. Aga Lonniga hakkame me Tallinnat avastama, kui seal on veel midagi avastada.

Üldine seis on praegu kurb, väike masendus on peal, aga see läheb üle. Järgmisel korral räägin, kuidas sisseelamine läks. Ja siia lõppu üks hea lause , mis läheb 9ndal septembril täpselt teemasse. Ma juba praegu igatsen teid!! :(

Why there is good in goodbye when there's nothing good in it?

Hola amigos

Tsauu inimesed, ma pole viis kuud kirjutanud, aga ma ei tea kas on põhjust nüüd kirjutada või miks ma nüüd siis kirjutan. Vahepeal lõpetasin kooli, veetsin soojas st. kuuma suve ja käisin sisseastumiskatsetel ülikoolidesse, millest lõpuks jäi sõelale Tallinna Pedagoogiline Seminar, kuhu sain RE koha. Nädal aja pärast hakkab kool, aga elukohta pole siiani. Oleme käinud Tallinnas otsimas neid kortereid, kuid tulutult. Teisipäeval siis taas ja palun hoidke pöialt, et me miskit leiaks. Sest tahaks nii väga ära siit, kus kõik tiirleb mingi ühe asja ümber ja elu on nagu muutumatu. Tegelt oleks niii palju siia kirjutada, aga lihtsalt kõike ei saa. Võibolla mõne aja pärast. Nii et järgmine nädal on kõik senised sõbrannad ja mitte nii sõbrannad laiali visatud tundmatusse vette. Jumal tänatud, ütlen ma selle peale, meist igaühel on seda muutust vaja. Ja saan rohkem iseenda eest siin rääkida, aga ma ei jõua ära oodata. Praegune elu on täielik rutiin and i'm sick of it. Nii, et teisipäevaks pöidlad pihku ja olge mõnusad ja nüüd kirjutan kindlasti palju tihedamalt, ma arvan. Aga by the way ma jään täiega kõiki taga igatsema!!!!